Tere maailm, taaskord…

by

Ma ausalt ei tea mitmendat korda ma alustan sarnase postitusega, stiilis “hei hei, mina siin, taaskord üle mitme kuu, sorry, et olin eemal” ja blablablaa… Kuid kui seda fakti ignoreerida, et ma pole suutnud olla viimased neli aastat järepidev blogija, siis pean tunnistama, et k*radi hea on jälle olla tagasi siin ja kirjutada. Lihtsalt kirjutada enda mõtteid ning kõik endast välja lasta, kui mitte kõik, siis vähemalt on algus tehtud.

Mis värk, siis päriselt selle blogimisega on?

Proovin siis enda mõtteid kronoloogilises järjekorras paika sättida ning algust teha. Keeruline. Aga tehtav. Enda viimase blogi postituse avaldasin siin 24.juuni.2018, põhimõtteliselt täpselt aasta tagasi. Olin eelnevalt paar kuud enne avaldanud enda uue kodulehekülje, selle siin. Nägin sellega mega kaua vaeva, olin megalt uhke ja kõik oli täpselt enamvähem nii nagu ma ette kujutasin. Selle pärast ka kui mu esimesi postitusi lugeda, on seal eelmise aasta number, kui tegelikuses on need valminud üle 3 aasta tagasi. Kuid miski pärast enda uuele lehele kirjutasin kaks postitust ja kadusin aastaks. Miks ometi jälle?

Teate neid inimesi, kes pidevalt vinguvad selle üle kui halb töö neil on, kui s*tas suhtes nad on, kuidas palka saavad vähe ja naabriga läbi ei saa, tegemata ise mitte midagi, et kõik need või paljud teised eluvaldkonnad toimiksid. Tegemata ise mitte midagi selle jaoks, et asjad muutuksid. Minuga on enamvähem sama lugu, aga blogimisega.

Mäletan täpselt, et peale viimast postitust mattusin töö alla, istusin terve suvi stuudios, tegin naisi ilusaks ja vaba aja veetsin pojaga. Mida aeg edasi, seda rohkem tiksus taga kuklas mõte “Liiis, miks sa blogiga ei tegele? Miks sa jälle sead selle taha plaanile? Miks sa jälle hülgad enda hobi, asja mis sulle meeldib?”. Jah, tegin seda taas. Kuid siis kui oli piisavalt kaua möödas, tundsin, et olen enda lugejaid alt vedanud, neid armsaid lugejaid, kes algusest peale mu tõusude ja mõõnade juures olemas olid. Ja, siis oli piinlik ja sinna see jäi. Mäletan täpselt, kuidas ma eelmise aasta augustis ühe sõbraga sellel teemal vestlesin, sellest blogi pidamisest jms. Oi, ma olin indu täis ja mõtlesin, jep, ma võtan asja kätte nii nagu unistanud olen. Ja siis läksin paar nädalat hiljem autokooli ja siis paar nädalat peale seda kolisin kodust välja ja hakkasin üksi majandama. Jepjep, järjekordne vabandus.

Miks ma, siis selle lehe taasavasin, kui see pole siiani olnud jätkusuutlik?

Teate, ma lihtsalt pidin. Mul oli aasta algusest leht maas ja ma polnud enda domeeni aastatasu maksnud, mõtlesin, et kuni ma ei tegele, pole ka pointi jne. Paar päeva tagasi, mõtlesin, et tahaks nii väga näha enda vanu postitusi, lugeda, vaadata. Maksin selle aasta tasu ja mitu päeva vaadates, sain ma aru miks ma seda kõike siin pidasin. Mulle meeldib ju nii väga see maailma, see on nagu minu väike maailm, kus eksisteerivad minu mõtted, pildid, vahel videod. Ma olen viimased pool aastat igapäevaselt mõelnud, et miks ma ei kirjuta, miks ma lihtsalt kätte ei võta. Tean täpselt… Sellel hetkel kui ma tundsin, et olen lugejaid alt vedanud, et ma pean kirjutama, muutus see kohustuseks. Tundes mind, kõik kohustused ajavad mind mässama ja ma keeldun kategooriliselt ja otsin miljon põhjust, et mitte teha.

Ma ei luba midagi.

Võtsin endale vabaduse siinse lehega. Ma ei taha enam ennast kategoriseerida kuskile ilublogide gruppi või elustiili või mis iganes. Tahan, et see on minu blogi, minu mõtted ja mul on vabadus kirjutada, millest iganes ma tahan, millal tahan ja kuidas tahan. Ma ei taha lubada, et hakkan iga kahe päeva tagant postitusi avaldama, küll, aga saan ma teile lubada, et siin kehtivad ainult ausad mõtted.

Aitab negatiivsusest.

Nüüd kui ma kõik selle vabanduste hala ära halasin, jätkame postiivses võtmes. Tegelikult on möödunud aasta olnud päris vinge, olen päris mitmed suured sammud teinud ning tegelikult paganama uhke enda üle, sest kõik on tegelikult ju hästi. Näiteks üks suur saavutus minu jaoks, olen eelmisest postitusest 7kg kergem. See on üks pikk jutt ning arvatavasti kui on uudisimulike jagan ka rohkem mõtteid sellest teekonnast. Uskumatu, istun siin köögilaua taga, vahin õue, naudin vaikust, imeliku vaikust, olen üle nii pika aja üksinda kodus. Kirjutan ja peas on ainus mõte “You go, girl! Tegid õige otsuse, kuulasid oma südant ja jälle oled siin.”

Aitäh.

Sellest tuli üks pikk postitus, pisike, veidi segane sissejuhatus. Ma pigem ei hakka 10lk romaani kirjutama, et kõiki enda mõtteid ja tundeid siin analüüsida, aga vähemalt väikegi aimndus. Eks see postitus oligi vist rohkem mulle endale, aga aitäh, kui olid lõpuni siin minuga. Anna mulle teada, kui ma pole siin üksi ja lisaks, kuna teemasid millest ma kirjutada tahan on palju…

Kirjuta mulle, millest sa järgmises postituses heameelega loeksid!

Cheers! Teie, L.

No tags

No Comments Yet.

Millised on sinu mõtted?

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga